Uudised

Jana Tumina. Foto: AKHE

Ilmunud Teater. Muusika. Kinos juunis 2022

Leino Rei vestleb Jana Tuminaga

Vt ka Leino Rei, „Nukuteater visuaalteatri tuultes” 1. ja 2. osa.

Leino Rei: Kes või mis on nukunäitleja?

Jana Tumina: Nukunäitleja on erilise varakambri ja andega inimene, tagasihoidlik ja ohvrimeelne. Natuke šamaan ja demiurg, kellele asjade ja looduse maailm on sageli mõistetavam kui sootsium.

L. R.: Kas meil on üldse vaja spetsiaalse ettevalmistusega nukunäitlejaid ja lavastajaid?

J. T.: Jah. On vaja nii nukuteatri näitlejaid kui ka lavastajaid ja mitte ainult selleks, et säilitada nukuteatri spetsiifika ja traditsioonid, vaid ka sellepärast, et on näitlejaid ja lavastajaid, kes on võimelised unikaalselt avanema just nukuteatris.

L. R.: Üldine teatripilt on muutunud palju visuaalsemaks ning draamalavastajad kasutavad üha enam nuku-, objekti- ja materjaliteatri elemente, rääkimata digitaalse ja multimeediateatri elementidest. Kas järgmise kümne aasta jooksul kaob vajadus nukunäitlejate järele ja nukuteater integreeritakse orgaaniliselt üldisesse teatripilti?

J. T.: Integratsioon on vältimatu.

L. R.: Kas uus näitleja on etenduskunstnik, kes tunneb erinevat tüüpi visuaalteatrit: materjali-, objekti-, nuku-, füüsilist- ja multimeedia- ning digitaalset teatrit jne?

J. T.: Uus näitleja on ajaga kooskõlas. On üleilmastumise aeg, sünteesi aeg. See võib muutuda, kuid seni, kuni see on nii, oodatakse näitlejalt universaalseid oskuseid.

L. R.: Kas universaalsete näitlejate õpetamisel on oht, et näitleja teab kõigest natuke, kuid ei valda midagi täielikult? (Mitmetes teatrikoolides on nukuteater üks paljudest õppeainetest, kas sellest piisab?)

J. T.: Kõik sõltub isiksusest. Pole midagi halba, kui haridus läheneb õppeainetele nüüd palju laiemalt ja ülevaatlikumalt. Isiksus valib praktikas juba ise, millesse põhjalikumalt süveneda.

L. R. : Peamine küsimus on, kas nukunäitleja kontseptsioon on vaja üle vaadata?

J. T. : Jah. Kontseptsioone on üldiselt väga kasulik üle vaadata.

L. R. : Kuidas kommenteeriksite Põhja- ja Baltimaade suundumusi (neis riikides pole ühtegi ülikooli, mis koolitaks regulaarselt nukunäitlejaid ja -lavastajaid)? Kas nukuteatri sulandumine üldisesse visuaalteatrisse on tragöödia või asjade loomulik käik?

J. T.: Euroopa on alati sõltunud progressist. Ma suhtun suundumustesse filosoofiliselt, pigem aktsepteerin ja tunnen huvi, kuid on oluline, et kunstnikul oleks võimalus ja et ta jätaks endale õiguse leida end sellises unikaalses kunstivormis, nagu seda on nukuteater. Selleks on vaja piire, kuigi need võivad olla paindlikud.