Uudised

Marek Waszkiel. Foto: PAP/Jakub Kaczmarczyki

Ilmunud Teater. Muusika. Kinos juunis 2022

Vestlevad Leino Rei ja Marek Waszkiel

Vt ka Leino Rei, „Nukuteater visuaalteatri tuultes” 1. ja 2. osa.

Marek Waszkiel: Pole kahtlustki, et tänapäevane nukuteater erineb väga palju traditsioonilisest nukuteatrist, ehkki meie kui nukunäitlejad oleme tänuväärses olukorras, kus saame vaadata elavas esituses mitmesuguseid nukuteatri vorme: nii läbi sajandite kujunenuid kui ka tänapäeval looduid. Visuaalsus on mingi piirini nukuteatri püsiv tunnus: nukk tuleb alati luua, anda sellele kuju ja vorm, see ei eksisteeri iseseisvana. Kuid ma mõistan, et kui kasutatakse terminit „visuaalteater”, räägitakse rohkem teatrist, mis ei baseeru mitte draamatekstil, vaid visuaalsetel kujunditel, mis koosnevad mitmetest teatraalsetest elementidest: ruum, objektid, liikumised, hääl ja helid, samuti meie kaasaegne meedia. Selline teater on olemas olnud enam-vähem sada aastat, alates modernismist, suurest teatrireformist (kuigi selle eelkäijaid võib leida ka palju varem, nt Philip de Loutherbourgi1 tegevusest 18. sajandi Inglismaal). Ma arvan, et visuaalteatri juured nukuteatris ulatuvad modernismini ning loomulikult kiirendas seda protsessi eraldava sirmi hülgamine nuku loomise maailma (lava) ja publiku ruumi (saali) vahel, mis toimus kindlasti rohkem kui 50 aastat tagasi.

Leino Rei: Oma suurepärases artiklis „Ülikooli tasandil nukuteatri õpe”2 võtad sa nüüdisegse nukuteatrikunsti probleemid osadeks lahti. Sa märgid ära, et põhjused ja tagajärjed ei ole küll nii ühesed, kuid suures pildis on siiski eristatavad mõningad selgemad tendentsid.

Suure osa praegusel nukuteatri maastikul toimuvast võib kokku võtta kui Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise tagajärje. Kuid nagu sa mainid, ei ole kõik nii lihtsalt seletatav, mistõttu püüame seda teemat pisut avada.

Üks võtmekohti, millele sa viitad, on info- ja kultuuriruumi ühtlustumine. Piirid on lahti ja nii info kui ka inimesed liiguvad ülikiiresti. Toimunud on kiire multikultuursuse kasv ja see ei ole muidugi jätnud mõjutamata ka traditsioonilist nukuteatrit.

M. W.: Nõukogude süsteem oli nukuteatri osas väga sõbralik mitmel viisil. Esiteks, suurte institutsionaalsete nukuteatrite riikliku võrgustiku ehitamisega tõsteti selle kunstiliigi prestiiži. Teiseks defineeriti nukuteatri etenduste publik (lapsed) ning loodi hiigelsuur suhtevõrgustik nukuteatri ja lapspubliku vahel. Kolmandaks hoolitseti laialdase infrastruktuuri eest, mida oli tarvis selle žanri arendamiseks: sealhulgas nukuteatrialane haridus ning repertuaar teatritele, festivalid ja konverentsid ning ajakirjad. Loomulikult oli see erinevates Ida- ja Kesk-Euroopa riikides erinev.

Professionaliseerides nukuteatrikunsti, juhatas seesama nõukogude süsteem nukuteatri kitsalt spetsialiseerunud elukutseteni ja selle tagajärjel lõikas nad kahjuks ära selle kunsti sajanditevanustest traditsioonidest. Nukunäitleja ja nuku suhe oli lõhutud. Ma mäletan üht Vene konverentsi, kus mu sõbrad rääkisid sajast registreeritud elukutsest tänapäeva nukuteatris! See lõikas Ida-Euroopa ära läänest, kus nukunäitlejaks olemine seisneb peamiselt teadlikkuses sellest elukutsest, hoolimata sellest, kas õpitud eriala on seotud tantsu, tsirkuse, kaunite kunstide, teatri, multimeedia või nukuteatriga. Nukunäitleja on enamasti iseseisev looja: idee ja kontseptsiooni autor, sageli nukumeister või etenduse esitaja. Loomulikult kasutab ta paljude partnerite oskusi, sest teater on meeskonnatöö. Kuid just nukunäitleja mõtlemine ja kujutlusvõime määravad lavastuse olemuse.

Meie poolel Euroopast on vaid kaks-kolm aastakümmet tehtud tasa seda poole sajandi pikkust lõhet (Nõukogude Liidus/Venemaal kestis see peaaegu sada aastat). Õnneks on meil palju pakkuda, sest nõukogude süsteem varustas meid teiste nukuteatrikunsti eelistega. Ning juba mõnda aega, kui piire enam ei ole, saame üsna vabalt kogemusi vahetada, kasutada üksteise võimalusi, oskusi ja kogemusi. See kõik muudab Euroopa nukuteatri aina dünaamilisemaks. Me kasutame samu vahendeid, mida kasutasime iseseisvalt töötades; me otsime ühist keelt, et paremini kommunikeerida, ning tänu sellele liigume visuaalteatri suunas, sest see on lähim universaalsele vaatajale, kõige tänapäevasem ega baseeru üksnes sõnadel, dramaturgial ja kirjandusteostel.

L. R.: Kuna muutused nukuteatris toimuvad kõikjal üle maailma, tasub otsida neid ühiseid, universaalseid mõjutajaid, mis on andnud impulsse, sõltumata kehtivast ühiskonnakorrast või riikide kultuuripoliitikast.

Üks oluline mõjutaja on tehnika kiire areng viimase paarikümne aasta jooksul. Olukord on teatud mõttes võrreldav 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi algusega, mil lühikese aja jooksul leiutati elekter, telefon, lennukid ja rongid. Seda kõike oli korraga niivõrd palju, et loomulikult jättis see oma jälje ka kunsti. Tekkis ju siis erinevaid avangardseid kunstiliikumisi, nagu sürrealism, dadaism, futurism jne. Käesoleva sajandi alguses ei osanud enamik meist mõeldagi, et kahekümne aasta pärast on pea kõigil kogu maailm piltlikult öeldes taskus. Interneti ja nutitelefonide areng on muutnud meie infovahetuse ja suhtluskeele palju pildikesksemaks. Pikad tekstid saab kokku võtta tabava meemi või emotikoniga jne.

M. W.: See on kõigest kasutusel olevate vahendite muutumine. Kuid see on oluline muutus, sest see mõjutab sotsiaalse kommunikatsiooni meetodeid ja ühtlasi ka publikuga suhtlemise viise. Me sõltume aina rohkem piltidest. Kuid aina kiirenev elurütm tähendab ka seda, et me lihtsustame keerulisi teateid. Tegelaste dialoogid muutuvad järjest lühemaks, me ohverdame lugusid emotsioonide, assotsiatsioonide ja mitmesuguste provokatsioonide nimel ja ehitame üles sellise assotsiatiivse lavastuse struktuuri, mille vastuvõtt sõltub alati meie (vaatajate) oma kogemustest ja mõtetest.

L. R.: Muidugi ei saa teater kui ühiskonna peegel vaadata mööda sellest, millises keeles inimesed suhtlevad, millises inforuumis liiguvad. Järjest olulisem on, kuidas see kultuuriruum on disainitud. Seega on paratamatu, et erinevad visuaalsed lähenemised jõuavad järjest rohkem teatrisse. Tekivad täiesti ootamatud, uued teatriliikide kokkupuuted. Nukuteater on muidugi alati otsinud ühisosa objekti-, materjali- ja maskiteatriga. Nüüd on aga siia pilti intensiivselt lisandunud multimeedia- ja digitaalteater. Oma kokkupuuteid nimetatud teatriliikidega otsib ka füüsiline teater. Piltlikult öeldes oleks nagu ühe basseini kohale tekkinud väga palju kraane, mis võimaldavad teatritegijatel kombineerida segu kõige erinevamatest teatriliikidest.

M. W.: Oh jaa. Nukuteater on algusest peale sisaldanud paljusid performatiivseid elemente. Nõukogude struktuur piiras seda performatiivsust, sulgedes nukuteatri etendused laval kasti, kuid üldiselt see side nuku ja tema vaataja, nii lapse kui täiskasvanu vahel eksisteeris ja eksisteerib tänaseni. Eriti praegu, antropotseeni taandumise ajastul on meie huvi objektide, materjalide ja vormide vastu kasvamas. Nukule või objektile elu andmise ja selle võtmise teema omandab uusi tähendusi. Kui ma vaatan Hoichi Okamoto3 lavastusi, näen peamiselt traditsioonilise jaapani kunsti ja selle filosoofia, nt butoh’ saavutuste kasutamist, kuid viimaste aastate lavastused ammutavad aina julgemalt ideid nüüdiskunsti viljadest, sh multimeedia ja digimaailmast. Ning see on võrdselt paeluv, see laiendab nukuteatrikunsti vahendeid. Jah, ma nõustun täielikult, et nüüdisteater rakendab mitmete kunstižanrite vahendeid. Ja ma arvan, et see ühendus on loomulik, kuid see ei takista meid eristamast näitleja teatrit tantsija teatrist, nukuteatrist, tsirkusekunstist või etenduskunstist.

L. R.: Sa mainisid oma artiklis positiivse tendentsina, et näiteks Poolas on täiesti ootamatult kohalt tekkinud uus lootusekiir ka nukuteatrile ja seda uue põlvkonna dramaturgide näol, kes näevad teatrit värske pilguga. Kas on võimalik, et nendes uutes ja ootamatutes kooslustes ongi tuleviku nukuteatri arengu võti?

M. W.: Tõepoolest, poola nukuteatri dramaturgia koges 21. sajandi alguses erakordset buumi. Terve plejaad suurepäraseid noori autoreid sisenes teatritesse suure lainena. Nad tõid teatrirepertuaari uusi teemasid, nad märkasid tänapäevast last ja tema probleeme. Ma arvan, et teater ei pidanud kohati nende ettepanekutega sammu. Nad on endiselt siin, kuid mulle tundub, et suhe autori ja teatri vahel on veidi muutunud. Praegusel ajal on nad tõenäoliselt rohkem dramaturgid, näidendite kaasautorid (koos lavastajate, kunstnikega…) kui näidendite autorid. See on väga oluline muutus. Nad kirjutavad endiselt tekste, kuid töötades teatrile palju lähemal, tunnevad nad seda paremini ja osalevad laval toimuvas loomingulises protsessis tundlikumalt. Mõnikord loovad nad stsenaariume või isegi lavastusdramaturgiat.

L. R.: Kas sa näed nukuteatri positsiooni muutuses tragöödiat või vaatad seda kui asjade loomulikku käiku? Kui ikka hetkeseis on selline, et vanad, pikkade traditsioonidega nukuteatri maad, nagu Poola, Tšehhi, Ungari jne, võitlevad sellega, et mitte üldisesse teatripilti ära kaduda, rääkimata sellest, et lühemate traditsioonidega Põhja- ja Baltimaades ei ole enam üldse kõrgkooli tasemel nukunäitlejate koolitamisele spetsialiseerunud õpet, siis kas see räägib sulle pigem praeguse põlvkonna küündimatusest, huvipuudusest või on tegemist orgaanilise arenguga: teater on alati olnud muutumises ning noortele tuleb anda võimalus oma teed käia? Kui kogu meid ümbritsev kultuuri- ja inforuum on pildikeskne, siis on paratamatu, et selle võnked jõuavad teatrisse, ja meil tuleb lihtsalt leppida, et me ei räägi enam spetsiifilisest nukuteatrist, vaid laiemalt visuaalteatrist, mis koondab enda alla lisaks nukuteatrile ka objekti-, materjali- ja maskiteatri, samuti füüsilise teatri ja multimeedia ning digiteatri?

M. W.: See ei ole absoluutselt mitte mingi tragöödia. Muutused on täiesti loomulikud, ka nukuteatris. Riikides,
kus on tugevad nukuteatri traditsioonid ja nukunäitleja süsteemne harimine kestab aastakümneid, näeme praegu nukuteatrikunsti suurt mitmekesisust. On tõsi, et selle kunstižanri populaarsus ja publiku nõudlus tähendavad, et näeme tihti pigem lasteteatrit kui ranges mõttes nukuteatrit. Nukk on selles kohal, kuid mitte alati dominantne. Igatahes oli see nii varem, vähemalt mitme aastakümne vältel. Kuid üllatuslikult just nüüd, pandeemia ajal on tekkinud mitmeid ehtsaid nukuteatri initsiatiive. Nukuteatrikunst on väga keeruline kunst, see nõuab käsitööoskust, kannatlikkust, tehnoloogilist tausta ja kunstniku veendumust, et just tänu sellele teatrivormile saab ta väljendada end kõige täielikumalt, huvitavamalt või erinevamalt. Rikkalike nukuteatri traditsioonidega riikides on midagi, millele viidata ja millest ammutada. Tagasihoidlikumate nukuteatri traditsioonidega riikides, eriti kui neil pole nukuteatri koole, on nukuteatrid väiksemad ning tuleb loota õnnele ja juhusele, et leiduks inimesi, kes on omal käel enda jaoks nukuteatrikunsti avastanud. Kuid kui me vaatame tänase maailma juhtivaid nukunäitlejaid, selgub, et paljud neist avastasid nukud üsna juhuslikult, ise, näiteks eelmainitud Hoichi Okamoto, Duda Paiva4, Nicole Mossoux5. See on tänapäevane teater, mis segab tavasid ja vahendeid, mis võimaldab selliseid avastusi, sealhulgas nukuteatri vallas.

L. R.: Rääkides Põhja- ja Baltimaade nukuteatriõppest, siis Eestis pole seda kunagi ülikooli tasandil õpetatudki (välja arvatud üks erandlik magistrikursus) ja meie nukunäitlejad on valdavalt kas draamanäitleja taustaga, on saanud väljaõppe praktika käigus või omandanud hariduse väljaspool Eestit. Teised Balti riigid on olnud selles osas pisut järjepidevamad ja vähemalt aeg-ajalt on teatrikooli vastu võetud spetsiaalseid nukunäitlejate kursusi. Põhjamaades on ajalooline taust ja kultuuripoliitika olnud teistsugused ja ka nukuteatri koolide järjepidevus mõnevõrra stabiilsem. Kuid tänaseks ei ole neist säilinud mitte ühtegi! Samas ei saa öelda, et need koolid oleks lihtsalt ära kaotatud või päevapealt lõpetatud. Jah, kadunud on nukuteatrile spetsialiseerunud õpe ülikooli tasandil, kuid samas võib näha tendentsi liita nukuteatri õpe muude distsipliinidega: sellest on saanud kas osa draamanäitleja ettevalmistusest või on see liidetud füüsilise teatri, multimeedia ja digiteatri õppega jne.

Sa oled selle teemaga palju tegelnud, olnud aastakümneid õppejõud ja just aasta eest lükkasite käima nelja riigi (Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Poola) ühise nukuteatri magistriõppe6. Mis tunded ja mõtted sind sellega seoses valdavad?

M. W.: On halastamatul kombel ilmne, et ülikooli tasemel õpe on parim vorm nukuteatrikunsti õppimiseks ja nukuteatri tuleviku eest hoolitsemiseks. See garanteerib ka selle elukutse prestiiži. Nõukogude režiimi järgsetes riikides on nukuteatri õpe eksisteerinud 50–70 aastat ning elanud läbi mitmeid perioode. Haridus on väga pikk protsess. Ma olen olnud Varssavi Teatriakadeemiaga seotud 45 aastat. Ja ma näen, kuidas nukunäitleja õpe on muutunud, kuidas see endiselt muutub. Programmid vaadatakse peaaegu igal aastal üle, sest teater, õppejõud, õpilased ja ka aeg, mil see kõik toimub, on muutumas. Kuid ma arvan, et riikides, kus pole nii rikkalikku nukuteatri traditsiooni, võib sind õigele rajale juhatada ka oma hariduse alustamine bakalaureuseõppes või isegi tavalistel süstematiseeritud kursustel hästi organiseeritud teatrites. See kõik seisneb nuku tunnetamises, tema võimaluste märkamises ja temasse armumises. Ülejäänu on talent, töö ja õnn.

Mis puutub noore ungari nukunäitleja Kata Csató ja nelja Kesk-Euroopa ülikooli nukuteatrikunsti kolledži (Budapest, Praha, Bratislava, Bia­łystok) algatatud rahvusvahelistesse õpingutesse, siis on keeruline öelda, kas ja kuidas see imeline projekt arenema hakkab. Programm sai Euroopa Liidult heakskiidu ja suure rahalise toetuse. Läbi viidi sisseastumiskatsed, rahvusvahelistele nukunäitleja magistriõpingutele võeti vastu ligikaudu tosin kandidaati eri mandritelt. Siis aga puhkes pandeemia, mis takistas eelmisel sügisel õpingute alustamist. Kui olime saanud loa kõike aasta jagu edasi lükata, muutus olukord Ungaris keeruliseks. Muutused kohalikus teatriülikoolis, mis on ka projekti eestvedajaks, osutusid niivõrd valulikuks, et nende nukuteatrikunsti osakondade viimase õppeaasta õpilased lõpetavad oma õpingud tõenäoliselt erinevate Euroopa riikide kunstiakadeemiates. Ebaõnn, mis loodetavasti ei vea seda suurepärast initsiatiivi põhja.

Leino Rei. Foto: Andres Roosileht

L. R.: Ma olen üldiselt pigem skeptiline n-ö universaalsete, kõike oskavate näitlejate vormimise suhtes. Kui tulevastele näitlejatele püütakse anda võimalikult palju tehnikaid, aga mitte ühtegi neist põhjalikult, siis võib juhtuda, et saamegi sellise üleüldise, ilma selge identiteedita näitleja. Kuid samas olen näinud, et see on võimalik. Peterburi Suure Nukuteatri kunstiline juht Ruslan Kudašov, kes on hiilgav, isegi märgiline lavastaja, juhib ka nukuteatri režissööride kursust.

Olen mõnda nende tööd aastate jooksul vaadanud ja näen, et need noored koondavad endasse kõik sellised kvaliteedid, mida ma ühes tänapäevases nukunäitlejas hindan: nad on suurepärased draamanäitlejad, tänu materjalide ja objektidega töötamisele on neil olemas kujundlik mõtlemine, nad oskavad ise oma kätega idee realiseerida, olla vajadusel kes iganes: nukumeister, näitleja (sõltumata teatriliigist), lavastaja, dramaturg.

M. W.: Ma ei jaga su skepsist. Ükski ülikool pole kutsekool. Aastaid tagasi külastasin ma üht Hiina keskkooli, mis õpetas mängima käpiknukuga. Pärast nelja aastat õpinguid lõpetasid poisid teadmistega käpiknuku animeerimise tehnikast. Meie vaatepunktist olid nende oskused oivalised. Kuid nad õppisid süvitsi ühte nukuteatri liiki. Euroopa nukuteatrikunsti õpe on teistsugune. Minevikus treeniti nukunäitlejaid olemasolevate teatrite suurte koosseisude jaoks, kus oldi teadlik erinevatest nukuteatri tehnikatest ja mängimisstiilidest (näitlemine ja nukk). Juba mõnda aega on nukukunsti koolid fokuseerinud palju tugevamalt kunstniku individuaalsusele, tema eelsoodumustele ja teadlikkusele, tänu millele saab ta teha valikuid, muu hulgas meetodite osas, mida ta kasutama hakkab, kui otsustab jätkata nukunäitleja elukutsega.

Ruslan Kudašovi olukord on veidi teistsugune, kuid samas vägagi põnev. Varem, enne lavastajakursuse avamist viis ta läbi kursust draama- ja nukunäitlejatele. Ja tema töö tulemused olid imelised. Kuid need on Kudašovi kursused, meistri kursused, kes juhib omaenese riiklikku nukuteatrit. Kontrastina ehitavad enamikus nukuteatri kolledžites paljud meistrid üheskoos õpilastele ühtse õppekava, mida järgida. Ning ühel päeval valivad nood oma raja või alistuvad juhusele.

L. R.: Teadmata täpsemalt seda, kuidas nende õppeprogramm on üles ehitatud, näen, et kõige olulisem osa õpilaste universaalseteks loojateks kujundamisel on õpetajal, kes ise kõiki neid teatriliike valdab. Kuid paraku, nagu sa ka oma artiklis välja tõid, leidub haruharva selliseid karismaatilisi juhte, kes tunnevad peensusteni oma ala, kuid samas ei ole muutnud suhtumist nukuteatrisse museaalseks, vaid oskavad seda tõlkida tänasesse teatrikeelde, keelde, millest just praegune noor inimene süttib ja vaimustub.

M. W.: Täpselt nii. Selliseid karismaatilisi, tulevaste kunstnike õpetajaid ei ole väga palju ja peale selle seab Euroo­pa haridussüsteem mitmeid piiranguid. Näiteks seoses vajadusega, et kunstnik omandaks akadeemilisi tiitleid, on palgatud õppejõudude hulk tavaliselt üsna suur. See muudab õppe laiahaardelisemaks ja õpilaste valikud individuaalsemaks. Sellistes ülikoolides on suur vabadus nii õppimise kui õpetamise osas. See on kogukond, kus ka õpilastel on hääl.

L. R.: Mistõttu on paratamatu, et nukuteatri õpe integreerub erinevate valdkondadega, sõltudes konkreetse kooli ja konkreetsete õppejõudude huvidest, kogemusest ja heas mõttes hullusest. Nii universaalseid meistreid nagu Kudašov lihtsalt pole, aga kui mingis koolis leitakse, et neil on olemas oskusteave nukuteatrist ja digitaalsest teatrist, siis tuleb juba rõõmustada, et kooli tasandil otsitakse nende kahe teatriliigi sümbioosist sündivat uut sünergiat. See suund ilmselt killustab endist nukuteatri valdkonda veelgi, kuid samas loob võimalusi uuteks avastusteks.

Iseenesest on selline otsingulisus tervitatav, aga õhku jääb küsimus, kas praeguste muutuste näol pole tegemist pelgalt nüüdisaja trendidega. Kui näiteks kümne aasta pärast soovitakse pöörduda tagasi traditsioonilise nukuteatri juurte juurde, on mingi järjepidevus pöördumatult läbi lõigatud. Kuidas sa tajud eespool kirjeldatud hirme ja võimalusi ning milline on sinu positiivne programm nukuteatrile?

M. W.: Jah, ma arvan samuti, et hariduse mitmekesisus, mis tuleneb mitmete kaasaegse teatri žanrite kooseksisteerimisest ja meie individuaalsetest oskustest, on ihaldusväärne. Kuid samas on hea, et on ka koole, mis on pisut meistrikesksemad ja fokuseeritud oma juhile. Tänapäeva kommunikatsioonivõimaluste juures see ainult kasvatab pakkumisi, mis on suunatud noortele potentsiaalsetele nukunäitlejatele. Ma ei välistaks ka diginukuteatri kaasamist programmidesse. Praegu organiseeritakse ülikoolides parimal juhul selleteemalisi lühikesi töötubasid, sest see ala on alles arenemas, eksperimenteerimisfaasis, olgugi et aina julgemalt.

Nukuteater on muutumas ja mõeldes haridusele, peame järeldusi tegema sellest lähtuvalt. Ilmselt poleks meie kultuuriareaalis mõttekas õpetada klassikalist ningyo-joguri’t7, sest sellega peaks alustama juba lapsepõlves ja seda pole võimalik tõlkida. Ma ei julgustaks teid õpetama ka poola jõulunäidendi (Szopka) põhjal, sest see on hääbunud, hoolimata oma sajanditepikkusest ajaloost. Kuid me peaksime selliseid vorme mäletama ja ülikooli­õpingud annavad meile selleks võimaluse. Õnneks lubab tänapäeva nukuteatrikunst koos eksisteerida kui tahes erinevatel stiilidel, väga vanadel ja väga moodsatel, ning suurem osa publikust naudib nendega suhestumist. Selle tõttu ei karda ma traditsioonilise nukuteatri hülgamist ega unustamist. Võttes näiteks Albrecht Roseri ja Frank Soehnle marionettnukud, võib näha, mis suunas me liigume. Soehnle on Roseri esimene õpipoiss, marionetivirtuoos. Ta transformeeris klassikalist marionetti fundamentaalselt ja saavutas samas meistritaseme. See on see, mis nukuteatrikunstis juhtub. Kuid me teame kümneid silmapaistvaid nukunäitlejaid, kes töötavad endiselt klassikaliste nukkudega, ja ma olen kindel, et neist ei teki kunagi puudust. Kudašov ja tema õpilased haarasid oma lavastuses „Meie” klassikaliste varrasnukkude järele ja tegid sellega ka läbimurde. Ta lõi ülimalt tänapäevase lavastuse.

Ma ei arva, et nukuteatrikunsti muudavad uued tehnoloogiad või materjalid. Seda muudavad kunstnikud. Seda muudab aeg.

Viited:

1 Prantsusmaal sündinud briti maalikunstnik (1740–1812), kes sai tuntuks tänu oma suurtele mereteemalistele teostele, Londoni teatrite keerukatele lavakujundustele ja Eidophusikoni-nimelise mehaanilise teatri leiutamisele.

2 Marek Waszkiel. Ülikooli-tasandil nukuteatri õpe. —https://www.revistas.udesc.br/index.php/moin/article/view/ 1059652595034702142015219/7809

3 Jaapani nukunäitleja (1947–2011), kes õppis nukuteatrit, maski, žeste ja tantsu ning sulatas need kunstiliigid kokku oma etendustes. Lisateave: https://wepa.unima.org/en/dondoro/

4 Duda Paiva on õppinud tantsu ja näitlemist Brasiilias, Indias ja Jaapanis; 1996. aastast elab ja tegutseb ta Hollandis, kus ta lõi DudaPaiva Company (2004), mis on teerajajaks moodsa tantsu, visuaalse teatrikunsti ja uue meedia uuenduslikul kokkusulatamisel. Lisateave: https://dudapaiva.com/en/ ja https://www.marekwaszkiel.pl/2021/05/08/duda-paiva/

5 Nicole Mossoux on belgia tantsija ja koreograaf, sündinud 3. I 1956 Brüsselis. Pärast õpinguid Maurice Béjart’i Mudra koolis lõi ta 1978. aastal mitu soololavastust ja tundis huvi psühhoanalüüsi vastu. Hiljem, pärast kohtumist dramaturgi ja lavastaja Patrick Bontéga, asutasid need kaks kunstnikku ettevõtte Mossoux-Bonté, mis keskendus tantsu ja teatri ühiseks teatrikeeleks sulandamisele, uurides tunnete ja teadvuse probleemseid alasid kummaliselt tuttaval viisil ja viies neid kokku vaataja fantaasiaga. Lisateave: https://www.mossoux-bonte.be/en/

6 Lisateave: https://ma-puppetry.eu/programme/

7 Bunraku, tuntud ka kui ningyo joruri, on üks Jaapani traditsioonilisi etenduskunsti liike. Bunraku on maailmas haruldane nukuteatri vorm, kus Tayu loeb shamisen’i saatel teksti ja nukunäitleja kasutab nukku loo etendamiseks. Lisateave: https://media.fitspot.jp/topic/560