Uudised

Karmen Juhkam

TANGRAM Kollektiv on kolmeliikmeline saksa-prantsuse trupp, kes otsib uusi ja eksperimentaalseid nukuteatrivorme. Nende varjuteatrile uue nurga alt lähenev ja festivalidel auhindu võitnud lavastus „Varjukujud” etendub peagi  rahvusvahelisel visuaalteatri festivalil Tallinn Treff. Truppi kuuluvad Sarah Chaudon, Clara Palau Y Herero ja Tobias Tönjes, kellest viimased kaks tutvustasid lähemalt „Varjukujude” sünnilugu ning rääkisid kollektiivi töömeetoditest. 

Kuidas sündis TANGRAM Kollektiv?

Clara: Mina õppisin Mainzis teatriteadust ning kunstiajalugu. Pärast esimest ülikooliaastat oli mul palju kahtlusi, kas teatriteadus ikka sobib mulle. Üks mu sõber soovitas mul teatrisse praktikale minna ja miskipärast ta arvas, et just nukuteater võiks mulle meeldida. Ma saingi Stuttgartis toimuva nukuteatrifestivalile praktikakoha ja kuigi ma tegin seal peamiselt kontoritööd, siis ma sain aru, et nukuteater tõesti huvitab mind. Sealt läksin ma edasi Stuttgarti nukuteatrit õppima ning kohtusin Sarah’ga. Me olime samal kursusel ja tegelikult terve meie kursus asutas TANGRAM Kollektivi meie viimasel õppeaastal. Plaan oli, et meil on see kooslus ning siis me saame kas grupiti või kõik koos erinevaid asju välja tuua. Aga nüüd on kujunenud nii, et TANGRAM on ainult meie kolm – Tobias, Sarah ja mina.  

Tobias: Ma õppisin Mainzis ülikoolis teatriteadust ja filosoofiat ning kohtusin seal Claraga. Mulle meeldis filosoofia alati palju rohkem kui teatriteadus, aga etendusanalüüs oli minu jaoks lõbus. Mulle meeldis stseene ja lavastusi tõlgendada, aga ma sain aru, et kõige rohkem huvitaks mind siiski praktiliselt ise asja juures olemine. Pärast bakalaureuseõpinguid kolisin ma Stuttgarti ning töötasin seal vabakutselisena. Ma olin mitme lavastuse juures assistent ning hiljem tantsulavastuste juures ka dramaturg. See teoreetiline pagas on alati kasuks tulnud, ma tean, kust mille kohta uurima hakata. Clara kaudu kohtusin ma Stutgartis ka Sarah’ga ja ma pakkusin neile, et ma võiksin neile appi tulla, olla dramaturg või nii. See tundus mulle hea võimalusena erinevate inimestega kohtuda ning teha tutvust ka nukuteatriga. Ma tegin küll mõnda aega tantsulavastuste juures dramaturgitööd edasi, kuid mulle meeldis nukuteatri atmosfäär rohkem. Seal saab rohkem lihtsalt peale hakata.    

Lavastuse „Varjukujud” keskmes on inimese keha ja tema varju vaheline suhe ning te ei lähene varjule varjuteatrile omasel moel. Kuidas lavastuse idee tekkis?

Clara: See idee sündis minu õpingute ajal. Sarah ja mina mõtlesime, et tahaksime midagi koos teha. Oma kunstiajalooõpingute ajal uurisin ma varjude tajumist ja kasutamist visuaalkunstis ning ma lugesin ühte Roberto Casati raamatut, kus ta räägib varjudest ja läheneb neile väga erinevate distsipliinide kaudu, näiteks kuidas linnu planeerides on vaja varjude peale mõelda, kuidas maalides varje tajutakse või milline oleks meie maailmataju, kui varje üldse poleks. Ühes peatükis ta kirjeldab, kuidas lapsed saavad alles umbes kolmeaastaselt aru, et vari on mingi objektiga ühendatud. Enne seda on vari nende jaoks iseseisev üksus ja seal raamatus oli palju erinevaid näiteid sellest, mida lapsed proovisid varjudega teha – neid matta, kividega visata jne. Me ei võtnud küll raamatust midagi üks ühele üle, kuid see oli hea alguspunkt. Praegu on nii kujunenud, et meie lavastusprotsessid algavadki mõne teema või kontseptsiooni kohta materjali kogumisest. 

Tobias: Kui me oleme kõik info kokku kogunud, siis me proovime seda kuidagi omavahel ühendama hakata. Minu arust lugu on alati materjali sees olemas, sellele tuleb lihtsalt piisavalt ruumi anda, leida üles selle rütm. Enamasti hakkab lugu siis ise jooksma.  

Te olete ka maininud, et tahtsite varjudele läheneda materialistlikult. Mida see täpsemalt tähendab? 

Tobias: Täpsem oleks öelda, et me tahtsime sellele lähenda objektina, objektiteatri vaatenurgast. Kui Clara ja Sarah veel õppisid, siis nad uurisid alati materjali väga tähelepanelikult. Kuidas see erinevates tingimustes käitub, kõlab ja reageerib. Me ei tee klassikalist varjuteatrit, kus vari on midagi iseenesestmõistetavat. Me tahtsime läheneda varjule värske pilguga, nagu lapsedki, ja uurida, kuidas see erinevates olukordades käitub. 

Lavastus on mõeldud kõigile alates neljandast eluaastast. Kas noore vaataja kaasamine sihtrühma oli algusest peale teie kavatsus või selgus see töö käigus?

Clara: Mulle ja Sarah’le oli algusest peale selge, et tahame midagi noorele vaatajale teha. Arvestades seda, et meid inspireeris just see, kuidas lapsed varjusid tajuvad, tundus see ka väga loogiline. Nelja-aastaste jaoks peakski selle lavastuse kontseptsioon – et keha ja varju eristamine on midagi ebatavalist –  arusaadavaks muutuma. Samas ei mõelnud me kordagi, et teeme kindlalt ainult lastele. Eelkõige oli asi meie jaoks ligipääsetavuses – sellest vanusest on lavastuse ideed võimalik mõista. 

Tobias: Enne esietendust me pisut kartsime, et see võib olla laste jaoks liiga hirmus, aga paistab, et meil vedas. See on meie esimene lavastus noorele vaatajale ning tundub ka, et 4+ ongi väga hea vanus. Nooremad lihtsalt ei saa sidet mõningate asjadega lavastuses. 

Kuidas on noor publik teid vastu võtnud?

Tobias: Üldiselt on väga tore olnud. Lapsed annavad alati väga vahetut tagasisidet ning alati on üllatusi. Umbes igal kümnendal etendusel hüüab mõni laps midagi, mida me pole veel kuulnud. Paar korda on ka lavale tuldud. Mõnikord on ka aru saada, et publik on veidi rahutu.  

Clara: Lastega saab alati aru, kas nad on sinuga kaasas või mitte. Ja kui nende tähelepanu hajub, siis tuleb alati mõelda, kuidas nad uuesti endaga kaasa tõmmata. Meil ei olegi selle jaoks mingit konkreetset võtet. Pigem tuleb ju lavastades selle peale mõelda, et lavastuse rütm oleks hea, liikumised sujuvad ning seal peab olema erinevaid asju, mis nende tähelepanu lavastuse juures hoiaks ja neid köidaks.  

Tobias: Jah, ja kõige olulisem on see, et neid tuleb võtta tõsiselt. See, mida sa teed, peab sulle sama palju meeldima kui neile. Lisaks – lavastus ei tohi kunagi liiga kaua kesta. 

Te olete maininud, et teid huvitab eksperimenteerivam nukuteater. Mida see teie jaoks tähendab ja kuidas te nukuteatrit mõtestate?

Clara: Saksamaal on nukuteatrit võimalik õppida kahes koolis: Berliinis ja Stuttgardis. Mõlemad kasutavad nukuteatrist rääkides erinevaid sõnu. Berliinis öeldakse nukuteater ja Stuttgardis räägitakse figuurteatrist (saksa k figurentheater). Stuttgardi lähenemine on objektide ja materjali kesksem, nad tahavad nukuteatri all palju rohkem asju koondada.

Tobias: Mina ei ole nukuteatrit õppinud, aga minu jaoks seisneb see fookuse nihutamises millelegi muule. Selle keskmes on energia suunamine nukku või mõnda muusse objekti, ükskõik millesse. Inimene ise ei kao sealt küll kuhugi, kuid liigub tagaplaanile, tema olulisus väheneb. Mulle meeldib, et nukuteater võib olla peaaegu kõik, kõigele saab rakendada nukuteatri põhimõtteid.  

Clara: See on tõsi, üks põhilisi lauseid Stutgartis oli, et kõik on materjal. Ja siit on väga lihtne edasi minna selleni, et kõik võib olla nukuteater. See pole küll otseselt nukuteater, kuid mind huvitab ka see, kuidas sõnadeta lugusid rääkida. Kuidas ühele väikesele lauale võib terve maailma ära mahutada.